Kuidas kõik algas — esimene paanikahoog kinosaalis

Olin kahekümneaastane. Istusin sõbraga kinos, vaatasime filmi — täiesti tavaline õhtu, ilma ühegi põhjuseta muretsemiseks.

Mingil hetkel märkasin, kuidas mu süda hakkas tugevasti ja kiiremini lööma — istudes võis pulss olla umbes 120 lööki minutis. Tunne oli hirmutav, ja mida rohkem ma sellele keskendusin, seda tugevamaks see muutus. Hakkasin higistama. Tekkis kindel tunne, et kohe juhtub minuga midagi tõsist.

Ma ei suutnud enam paigal istuda. Ütlesin sõbrale, et ma ei saa kinos olla — me peame kohe haiglasse minema. Teel helistasin 112-le ja selgitasin olukorda. Kuna haigla oli vaid umbes viie minuti kaugusel, soovitati sõita otse sinna.

Haiglas pandi mind triaažis rohelisse järjekorda. Istusin seal umbes poolteist tundi. Mäletan, kuidas hakkasin mõtlema, et raiskan lihtsalt teiste aega — ja peaaegu samal hetkel kutsuti mind sisse.

Tehti erinevad testid. Ja siis küsis arst midagi, mis on mulle siiani meelde jäänud: kas sul on olnud mõni raske läbielamine, kas keegi lähedastest on surnud? Vastasin, et isa suri umbes kümme aastat tagasi.

Arst noogutas ja ütles, et see on väga tavaline muster — lapsed, kes kaotavad vanema noorelt, satuvad sageli just kahekümnendate alguses ärevushäirega haiglasse.

See tundus tol hetkel täiesti ebareaalne. Kuidas saavad sellised füüsilised sümptomid tekkida lihtsalt ärevusest? Eriti veel, et midagi ärevat polnud juhtunud — istusin ju sõbraga kinos.

Mulle anti diasepaami ja suunati koju, soovitusega pöörduda perearsti poole. Sealt algaski minu teekond terviseärevuse ja paanikahoogudega.

Miks ma seda jagan

Täna, üle viieteistkümne aasta hiljem, tunnen seda tunnet seestpoolt. Tean, kui ehtne ja hirmutav see on — ja ka seda, et see ei tähenda, et sinuga oleks midagi põhimõtteliselt valesti. Just seepärast jagan oma lugu: kui oled kogenud midagi sarnast, siis sa ei ole üksi ega hull. Ja sealt edasi viib tee.

Kogemusnõustamine on isiklikul kogemusel põhinev tugi ega asenda psühhoteraapiat või meditsiinilist ravi. Kui vajad kohest abi või oled kriisis, helista hädaabinumbril 112. Hingelist tuge pakub ka Eluliin: 655 8088.